Sirje

Vaatsin eile Ringvaatest psoriaagihaigeid, lugesin haigete lugusid ja mõtlesin – võib olla on minu loost kellegile kasu. Tean, mida see haigus endast kujutab, kuna olen selle käes vaevlenud ligi 40 aastat. Nende aastate hulka on kuulunud peanaha määrimised nõuka ajal valge elavhõbeda salviga (muud polnud ju saada). Hiljem tuttavate kaudu sain väismaalt väikeste tuubide kaupa Sinalari, et hoida nägu puhas. Vend tegi mulle kvartslambi, kus sain ennast päevitada. Kõik oli aga ajutine, taandus ja oli jälle tagasi.

Kolm aastat tagasi, seoses teise haigusega, sain aru, et mul on maohapet palju (mul ei olnud kõrvetisi, aga tekkis köha) Muutsin oma tavalist toitumist, alustasin hommikut kaerahelvepudruga ja püüdsin vähedada haput ja toorest toitu. Kadus minu köha ja ühel päeval avastasin, et pole ka psoriaasi. Uskumatu, ent tõsi.  Selle kolme aasta jooksul olen jõudnud kõik katsed ära teha , kui sügisel üleliia õunu söön, kohe on nahal väike psoriaasisõlm.  Selle kolme aasta kogemuse põhjal julgen küll öelda, et toit peab olema täiesti tasakaalus, aluseline ja happeline.

Tänapäeva trend on, et tuleb palju süüa puuvilju, köögivilju.  See on ju kõik happeline. Võibolla sellepärast ongi haigust palju. Kui mina söön taldrikutäie salatit, kohe mõtlen aluselise toidu peale. Kunagi kuulsin üht professorit, kes ütles, et psoriaasihaiged peavad vältima piimatooteid, shokolaadi, kommi. Oleks pidanud ütlema, et hapusid ja tooreid toiduaineid.  Kindlasi on iga inimese organism erinev. Mis mulle sobis, ei pruugi kõigil nii olla, aga tasub proovida. Tasakaalustataud toitu pole ju mina välja mõelnud, sellest ju raamatuidki kirjutatud.

Mis puutub aga närvisüsteemi ja pärilikusesse.  Vaevalt närvisüsteemist tingitud on, haigus ise teeb närviliseks.  Pärilik pole haigus, vaid kuidas meie \" mootor\" sees töötab.  Tunnen väga kaasa nendele, kes seda rasket haigust põevad, nii väga tahaks aidata.  Olen ju üks nende seast. See kõik oleks võinud minuga palju, palju varem juhtuda, elu oleks palju ilusam olnud.

Proovige õigesti toituda.

Lugupidamisega.
S. Soom

Kirsti
vanus 33

Olin 13 aastane kui mu ema avastas, et pead sügades tekib mu peanahale korralik kogus kõõma. Proovisime algul seda õliga maha võtta ja esimesel hetkel see toimiski –õhtul magama minnes oli kõik ilus puhas ja hommikul ärgates oli „kõõm“ tagasi. Siit edasi hakkasime mõtlema, et ilmselt on siin midagi enamat kui lihtne kõõm, sest haigus hakkas levima ka mujale kehale-haaratud said küünarnukid, käed, jalad, põlved. Nüüdsest algasid kõik mu hommikud tolmuimeja undamise saatel, sest olin öösel läbi une end lausa verele kratsinud ja sel moel ka koorikud kettude pealt maha tõmmanud, tulemuseks olid nii voodi kui voodiesine ketu tükke täis.

Tagikoomiline oli see, et arstid ei osanud mind kuidagi aidata, väites, et nad ise ka eriti ei tea mis asi see võib olla. Lõpuks jõudsin omadega Hiiule naha-ja suguhaiguste haiglasse, kus ma olin haigalas pea terve kuu. Sellest ajast on eredelt meeles haigla toit ja sidumistoas kulunud meeletutes kogustes apteegis segatud salvide peale määrimine. Üks märgilise tähtsusega hetk veel selle juures. Enne haiglat soovitas arst mu pikad juuksed maha lõigata kuna salvi on muidu peast väga paha maha pesta ning juba haiglast välja saades ja kodusel ravil olles lõikasime juuksed nulliga maha...see oli raske hoop. Elasin seda väga rängalt üle kuid hetkeks see aitaski. Kuu ajaga toimus mõningane edasiminek kuid koju tulles hakkas kahjuks endine olukord kiiresti taastuma.

Siit edasi sai abi otsitud alternatiivmeditsiinist, kõikvõimalikud tutvused sai mängu pandud. Saime soovitusi männiekstrakti ja mersoola vanne teha. Kuna meil endal kodus vanni polnud siis käisin ristiema juures neid kuure tegemas-pärast nahk lõhnas nagu tõrvapott kuid kannatasime ära.

Kuna pikad juuksed olid nüüdseks unenägu, käisin koolis õhukesest lõngast kootud mütsiga. Kui esimest korda peale haiglat kooli läksin, hilinesin veidi ning uksest sisenedes olid loomulikult kõikide pilgud minule suunatud. Üks klassivend näitas kohe näpuga minu poole ja nähvas, et näe kiilakas tuleb. Mul oli jube valus. Surusin hambad ristis end uksest sisse ja suundusin oma kohale, pidin ju oma tavapärast elu jätkama. Samal hetkel kui istusin, käratas aga teien klassivend nähvajale, et ole vait sa ei tea kunagi millal sinuga midagi sellist juhtub. Sellest hetkest peale ei võtnud enam keegi minu kiilaspäeisuse ega mütsi suhtes sõna. Eks kooli peal oli küll näha pilkavaid pilke aga need väga ei häirinud.

Vahepeal sain suuremaks ja õppisin oma haigusega elama. Sain teada, et suvel pean palju päikest võtma ja merevees ujuma, selle tulemusena ketud kadusid aga jäid valged laigud- kohati nägin välja nagu valgete laikudega lepatriinu.

Kui veelgi kasvasin, tekkis huvi ka poiste vastu. Peab ütlema, et õnneks sattusid minu ellu suures osas ikka suhteliselt mõistvad inimesed. Muidugi teatud eranditega. Kui hetkeks näib, et sul oleks nagu just nagu kõik korras siis tuleb pauk sealt kust ei oska oodatagi. Elasin koos elukaaslasega kes väitis, et teda minu täpikesed ei häiri. Kuid kui ükskord oli jälle ägenemine ja ma olin talle öelnud, et mulle nähvati minu juuksepiiril väljendunud psoriaasi kohta siis ei olnud ta minuga nõus välja minema ilma, et ma pikki pükse kannaksin. Sellel hetkel olid ka mu jalad üsna suurte kolletega kaetud ja mind tabas nagu noahoop taas teadmine, et isegi minu enda elukaaslane häbeneb mind.  Kuigi ta teadis, et iga väiksemgi päiksekiir leevendab mu haigust, käskis mul end varjata pükstega. See oli üks valusaimad lööke. Tahan öelda, et ilmselt ongi kõige keerulisem hetk psoriaasihaigel see kui sinu oma lähedane sind „reedab“. Psoriaasi madala teadlikkuse pärast saadab paljusid haigeid pidev valehäbi ja hirmunud pilgud, et appi, sul on ju mingi kole nakkushaigus. On aga nii, et psoriaas ei ole üldse nakkav ja mõistev suhtumine tagab positiivse elu ning ka haiguse taandumise. Seda tõestava näite saan tuua enda elust, sest leides uue armastuse, vallutasid mind õnnehormoonid ja oh imet -  kadusid enamus laigudki!
Nüüd on mul haigus suhteliselt kontrolli all, pigem teeb vaevusi 11 aastat tagsi diagnoositud psoriaasi liigeste vorm.

Mäletan kui olin väga laike täis ja ka liigesed valutasid ja hakkas endast nii hale. Nutsin ja ütlesin emale, et miks sa mind sünnitasid? Nägin samal hetkel kui valus tal emal oli - ta vastas, et meie soetasiem sind armastusest ja poleks eales tahtnud, et sul halb oleks. Te ei kujuta ette kui paha mul sellest ütlemisest siiani on. Sest ka minul on tänaseks kaks imetoredat last ja ma ei tea kunagi mis võib juhtuda. Nad on puhta armastuse viljad ja oleks väga valus kui nemad mulle kunagi nii ütleksid.

Hetkel olen leppinud oma kehaga, oma täppidega ja tean kuidas olla temaga sõber. Võimalusel püüan käia perega soojal maal puhkamas-soe päike ja merevesi aitavad minu haigust tunduvalt leevendada. Teiseks saame puhkusel olla koos perega ja nautida seda koosolemise aega mis psühholoogilisest aspektist on tugev jõud paranemiseks. Pere toetus on väga oluline igas mõttes. Et vältida küsimust, mis see sul on, siis ma kannan talvel teadlikult pikkade varrukatega särke ja ka pükse või tumdamaid sukkpükse ja seelikut.
Soovin, et see lugu aitaks haigeid ja nende lähedasi sel üksteisemõistmise okkalisel teel.

Kirsti

Jaan, 56

Olen kannatanud aastaid psoriaasi ja sellega kaasuva psühholoogilise pinge käes. Algus ei olnud aga üldsegi meeldiv. Võib öelda, et üks hoop ajas teist taga.

Üks esimesi lööke oli hetk, mil pidin oma juuksed maha, sisuliselt nulliks, ajama. Õnneks suhtus mu elukaaslane minu välimuse muutumisse mõistvalt.

Teine oluline löök tuli siis, kui sain aru, et ma ei saa kunagi enam kanda musta värvi riideid, sest sealt on näha iga väikseimgi kübe ning see tõrjus inimesed mu kõrvalt kohe eemale.

Kolmas ja üks olulisemaid muutusi, mille psoriaasi haigestumine mu ellu tõi oli aga see, et öine magamine muutus minu jaoks õudusunenäoks, sest seda katkestas pidev ärkamine nahaärritusest tingitud valu ja veritsuste pärast. Seepärast oli halvatud ka mu päevane töö ja keskendumisvõime.

Nii et esmapilgul süütust nahahaigusest oli saanud märkamatult mu elu peamine dikteerija.

Kuid need olid mu peamised mureallikad. Ma ei saa väga kurta praeguse elu üle, sest alates hetkest, mil mõtlesin enda jaoks selgeks asjaolu, et see seisund saadab mind kogu elu, tahan seda või mitte, hakkas ausalt öeldes kohe kergem. Õppisin elama koos sellega. Paratamatus oli see, et pidin enda eest iga päev hakkama hoolt kandma: määrima kreeme ja vedelikke oma nahale, iga päev! Kui haiguse osas midagi muutus – kas toimus näiteks ägenemine , sain alati oma arstilt nõu. Ning võin öelda teistelegi, et arsti nõuannet on väga kasulik järgida, kuigi esmapilgul ehk tundubki mitte vajalik.

Sain aru, et kuigi haigus dikteerib paljusid minu elu tahke, olen ikkagi õnnelik. Mul on vahva pere, mul on mõistev kaasa ning ägedad lapsed ja lapselaps. Tegelen oma hobide – aianduse ning mootorratastega, mis pärast tavapärast tööpäeva toovad vaheldust ning rõõmu. Ning mul on mu igapäevane kaaslane psoriaas....

Margareeta, 43

Sain hiljuti 43 ja mu psoriaas on mõnevõrra noorem, 35-aastane. Paljud mu sõbrad-tuttavad ei tea temast midagi, olen osanud teda varjata. Algus oli ebameeldiv. See haigus lõi mul välja 2. klassis (mõned laigud kehal ja ka peas) ning nõukaaegne arstisüsteem suunas mu nahahaiglasse. Seal Tartus Toomemäel sai siis veedetud suur osa suvest. See oli mälestusväärne suvi, kuhu mahtus palju huvitavat lisaks ravile, aga rääkigem ikka asjast. Nõukaaegne ravi seisnes väga vastiku haisuga salviga määrimises ja mu haiglavannis leotamises. Siiani ei saa ma ikka aru, miks mind oli umbes kuuks ajaks vaja haiglasse panna, nii umbes 5 psoriaasilaigu ravimiseks (salviga määrimiseks). Lapsepõlvest mäletangi seda võigast salvihaisu ja seda, et ega see erilist tulemust andnud. Tulemusi andis alati päike, mis viis laigud kehalt kiiresti. Kuna mu psoriaas on olnud ajast aega väiksemahuline (ehk mõned üksikud kolded kehal), pole hullu. Peas olev on probleemsem (just mustade riiete kandmise ja juuksuril käimise pärast - nooruses ma põdesin juuksuriskäike väga). Elus on olnud ka aeg, kus psoriaas taandus - siis, kui ootasin last. Oma lapsele seda haigust ei soovi ja loodan, et ta minu suguvõsa haigust kaasa ei saa.Tere,

Olen 45 aastane. Minu "kooselu" psoriaasiga algas kui olin 12 aastane. Esialgu arvasin loomulikult, et mul on kõõm, mille nakkuse sain klassiõe kammi kasutades. Mäletan, et isegi ütlesin seda talle. Kuid asi polnud üldse kõõmas. Kuni keskkooli lõpuni teavitasid mu klassikaaslased mind pidevalt kohutavast kõõmast, mis mu peas on. Enamjaolt oli see kõõma meentutav valge sodi tekkinud küüntega ketu kraapimisest. Ausalt öeldes olid mul pidevalt sõrmed peas ja üks pidev kraapimine toimus kogu aeg. Sai isegi mõnikord nalja tehtud kui teistele juukseid raputades "kõõma" kui lund mu juustest pudenes.
Kuid kõige vastikumad ja seda just enesehinnangu seisukohast, olid ajad kui haigus hõivas suu ja nina ümbruse. Võin öelda, et nõukogudeaegne meditsiin ega kosmeetika ei teadnud psoriaasist midagi. Kuna mind on säästetud haiguskolletest kehal, siis noor neiu, kellel punased ketendavad laigud näol, ei osatud arstide poolt mingit diagnoosi panna ja õnneks veel vähem haiglaravi määrata. Hiiu haiglas mind küll kraabiti analüüside võtmise eesmärgil, kuid analüüside vastused olid alati ühesed - arsti poolt kardetavat haigust ei olnud. Nii ma elasin koos ägenemiste ja tavaliselt suvel taandunud haigusega. Muide kuskil 17-18 aastaselt avastasin, et kõige paremini taandab haigust, kui pähe määrida "sulseni pastat". Seda oli võimalik apteegist osta, kusjuures ma ei teagi, milleks seda muidu kasutati.
Et põen haigust nimega psoriaas, sain ma teada umbes 20 aastaselt, kui üks päev lugesin ajakirjast Horisont, et selline haigus on olemas. Kirjutatu vastas täpselt minul olevatele tunnustele. Sai siis endale lõpuks diagnoos pandud. Sulseni pasta kasutamine jätkus, kuni jõudis kätte taasiseseisvumise aeg, kui millegi pärast seda pastat enam sisse ei toodud. Mõni aeg sai palutud kõiki tuttavaid ja nende tuttavaid, et Venemaalt seda mulle toodaks, kuid ka see lõppes.
Kirjutasin oma haigusest ema ristiemale, kes elas Kanadas ning tänu tädi Silvile, sain hakata kasutama mingit spetsiaalset vedelikku ja tõrva šampooni. Kui need otsa lõppesid, siis proovisin loomulikul meie apteekides müüdavaid, kuid ükski mulle ei aidanud, kuni avastasin käsimüügis oleva XZ šampooni. Ka selle sisseostmine lõpetati üle 5 aasta tagasi, kuid õnneks elab minu ema Soomes, kes mind siis pidevalt varustab.
Loomulikult ainult šampoonist ei piisa ning lisaks tuleb vajadusel kasutada retsptiravimeid.
Kui rääkida veel alternatiivmeditsiinist, siis olen kasutanud kaelale ka kitserasva baasil valmistatud salvi.  Nimelt aastatega on haigus kogu aeg juuste piirilt laskunud allapoole (kulmudesse, kõrvatagustele, kaelale. Kui mul kaela ümber tekkis "punane sall", siis oli väga raske seda ravimitega ohjata. Lõpuks ei kadunud ka roosakaks muutunud "sall" enam kuhugi. Olles ükskord kevadisel ehitusmessil, kui kevadine ägenemine parajasti käsil ja kole tulipunane "sall" ümber kaela, mis varjatud kõrgekaelusega kampsuniga, siis märkasin kitseliha- ja juustu ning kitserasvast valmistatud toodete juures salvi, mis mõeldud käte ja jalgade lõhedele ning ka psoriaasile. Näitasin müüjannale oma kaela, kes küll ehmununa nähtust, siiski soovitas mul proovida. Proovisin. Aitas. Kolme aasta jooksul olen määrinud seda salvi kaelale kahel korral, kusjuures koheselt, kui olen avastanud midagi roosat. Üldiselt annab loomulikult sügelus märku saabuvast haigusest. Olen salvile väga tänulik, sest kaelalt on kadunud igasugune "võru" või "sall".
Loomilikul pesitseb haigus stabiilset mu peas ja kõrvades. Minnes kosmeetiku, juuksuri või näiteks massööri juurde, juhin alati tähelepanu, et mu kõrvad ei ole pesemata ja just hommikul üritasin neid puhtaks kraapida, kuid kestendus tuleb sellest hoolimata varsti tagasi. Suhtun sellesse huumoriga.
Õnneks ollakse tänapäeval selle haigusega kursis ja enam ei kardeta nakkust või muid kahjulikke mõjusid, mis võivad haigust kandva inimesega kokku puutumisel äkki külge jääda.
Peame kahjuks leppima sellega, mis on ja lootma, et äkki ükskord leitakse ka meetodid, kas selle haiguse vältimiseks või siis raviks.
Olge vaprad ja pidage vastu!

Reet